kolmapäev, 18. detsember 2013

Vanaema mälestused

Teine suurem asi, mille kallal olen sel aastal tegutsenud, on minu vanaema Vilhelmine mälestuste raamat. Ta kirjutas kolm kaustikutäit meenutusi, millest olin selle kevadeni lugeda saanud vaid viimast. Selle trükkisin ma sisse juba oma kümme aastat tagasi. Kaks esimest kladet olid aga meie pere jaoks tükk aega kadunud.

Käesoleval aastal 2013 oli Vilhelmine 100. sünniaastapäev, sellega seoses kerkis see küsimus taas päevakorda - kus on kaks esimest? Merlel oli siin mõned aastad tagasi suur sugupuu uurimine käsil, ta käis kõik lähemad ja kaugemad läbi ning tema abikaasa tegi muudkui uusi ülesvõtteid. Ühesõnaga, materjali, mis ootab läbitöötamist, on kuhjaga, ilmselt jätkub seda järgmiseks sajandiks piisavalt.  Ehkki mu lootused ei olnud teab mis kõrged, palusin Merlel siiski oma failid läbi vaadata. Vahel aga siiski juhtub nõnda, et sa saad seda, mida oled küsinud - need kaks esimest kladet olid samuti Olevil teiste asjade hulgas üles pildistatud. Originaaltekstid olid olnud Lehte käes.

Ehkki näpud jäid trükkimisest vahepeal kole kangeks, on seda kõike olnud enam kui huvitav üles kirjutada. Hämmastav on lugeda 1920ndate noorte elust, aga ka sellest, mida tegelikult sõda tavainimese jaoks tähendab. Ajalootunnis kirjeldatakse ju enamasti siiski poliitilisi ajendeid, palju mehi sõtta läks, palju neid langes ning antakse lühidalt edasi saavutatud tulemused. Mida aga tähendab kui armastud abikaasa arreteeritakse absurdsetel põhjustel, sind küüditatakse ja kuidas seejärel Siberi eluga kohaneda, jääb tihtipeale selgusetuks. Mõneti trööstitu on arusaam kuivõrd paljud eestlased olid seal kaugel maal jõudnud endale üles ehitada uue elu, elati hästi, kuid ometi nad otsustasid sellest kõigest loobuda - hing ihkas tagasi tulla oma sünnimaale; paraku ees ei oodanud aga mitte roosiaed.

Tundub siiski, et see ei jää ainsaks eksemplariks. 

Paberköide

MATERJAL: India kästiööpaber, veluurpaber, koopiapaber, 3 mm köitmispapp, kartong, niit, nahk
FORMAAT: A5
MÄÄRATLUS: erakogu

esmaspäev, 24. juuni 2013

Remont: korstnajalg

Minu praeguse aja hobiks on remondi tegemine, millega alustasin küll tegelikult juba vist märtsis. Aga nagu ikka, asjad venivad mõeldust ja arvatust tunduvalt pikemale. Nii ka see. Alustasin nimelt korstnajalast, plaan oli lahtine värv pealt ära saada ning uus asemele. Türkiissinine, ostsin isegi värvi ära. Paraku peale mõneajalist tegutsemist selle kallal jõudsin järeldusele, et vaja läheb natuke kapitaalsemat pealehakkamist. Nimelt tuli see värv kohati koos krohviga.

26. märts 2013


26. märts 2013







Koputasin siis terve selle jala läbi, tolmu oli muidugi maa ja ilm täis. Puhastasin vuugid ~1cm ulatuses, et uus täide panna, lihvisin nagu segane kive muudkui puhtamaks ja puhtamaks ning ühtlasi avastasin, et neli kivi olid totaalselt lahti. Õnneks vaid üks oli selline, mis omas kortnajala silmis väärtust ja teised ta peal püsisid kenasti. Ülejäänud kolm olid juurdeehituse raames laotud ja kõlkusid seal lae all, ilmselt üksnes krohvi toel.

16. mai 2013
 Sigridi abiga sain ka 25 kg ahjusegu kotid koju toodud, käe otsas mõeldamatu tassimine. Autoga vurada oli see-eest rohkem kui meeldiv. Lumi oli maas, kui tõime. Ema tõi kelgu, pani selle ukse taha ootele ning niiviisi kelgu abiga saime korteri juurde. Üksnes kaks astet trepist ja kolm sammu tuppa tuli endal minna.

Ükspäev tuli mul loomulikult lihtsalt geniaalne mõte korraldada nö talgud, kuupäeva valisin muidugi selle järgi kunas Sigridil graafikujärgselt vaba on ning hakkasime koos vuuke täitma. Söötsin tal kõhu täis enne ja hakkasime pihta. Kahekesi oli palju ladusam teha, Sigrid tegi üht poolt ja mina teist. Kella neljaks oli kõik juba valmis hoolimata sellest, et Sigrid jäi esialgsest rongist maha ja jõudis seetõttu kohale kella 11. ajal.



16. mai 2013
Minu poolele jäid ka need loksuvate kividega kohad, ülemine oli ikka päris tüütu tegemine, otsi muudkui kive, mis mahkusid. Muidugi ühelt koolituselt saadud kõva Gardena prits ütles ka enne veel üles. Kah mul kvaliteet. Igal juhul, Sigrid kiirustas rongile ja mina veel mõnda aega möllasin oma kividega edasi, ka selle sain tehtud.

Allesjäänud krohvi kruntisin üle ning lükkasin värvi peale. Lihvisin veelkord kivid kergelt üle, et eemaldada üleliigne ahjusegu, mida siis vuugitäiteks olime kasutanud. Ega ma ei tea, kas kasutasime õiget asja või mitte, aga poest anti kätte ja kui see veel aasta pärast püsib, siis on hää küll.

Uurisin ka krohvimise kohta, kuidas see käib ja kas ma sellega ka toime tuleksin. Kalju rääkis mu selles osas küll ümber, ütles, et seda peab ikka oskama visata ja kui ei oska, võivad kõik seinad seda täis olla. Seega loobusin sellest mõttest. Minu jaoks oli muidugi halenaljakas see, et kui olin oma kive juba terve kuu siledamaks igal õhtul nühkinud, teatas ema, et see kohe kindlasti peab krohvi alla saama. Ja-jah.

Eile õhtul jõudsin aga sinna maale, et võtsin külmkapist munad,  eraldasin munavalge kollasest ning tõmbasin kivid selle esimese poolega üle. Kokku läks 9 tükki. Mune siis. Järgmisel päeval tegin praekartuleid rohke munaga, huvitav küll miks. Korstnajalg tuli aga ikka väga ilus ja läikiv. Vähemalt üks osa remondist on valmis ja rohkem ma seda kohe mitte ei puutu!

01. juuli 2013.

teisipäev, 1. jaanuar 2013

Päkapiku-tikand


Aega võttis nii umbes kümme aastat, aga asja sai - ma loodan vähemalt. Muidugi viimistlemises ma pole kuigi tugev, võiks öelda, lausa ääretult laisk, aga mul on hetkel sellest ükspuha. Kui peaks  närima hakkama, eks võtan miskit ette.

Pistsin talle ülesse otsa ema soojal soovitusel toeks orhideepulga ja riide vahele omakorda papitüki. Viimast saab vajadusel ära võtta. Veetis mul 2012 aasta detsembrikuus rõõmsasti seina peal aega ja nüüd ootab järgmist talve.

MATERJAL: juteriie, mulinee, villane riie, kotiriie, papp, orhideepulk, nööbid, niit
FORMAAT: midagi A3 lähedast
MÄÄRATLUS: tegija valduses


neljapäev, 1. november 2012

Soovide puu


Soovide puu

Juhtus niisugune lugu, et üks pikaajaline töökaaslane otsustas avastada maailma väljaspool seda ettevõtet, kus me töötasime. Enamikel oli väga kahju tema mineku üle, aga mõneti ka hea meel näha, et teine areneb ja tahab midagi uut ja kindlasti väga huvitavat katsetada. Kuna aga tegu oli ühe väga kalli inimesega, otsustasime talle midagi meie meenutamiseks kaasa anda. Triinul tuli hea idee teha kaart, aga mitte tavalise paberi, vaid hoopis tapeedirulli peale - Kajale täpselt asjakohane pealegi. Järgmisel päeval tuli Triinu uuesti mu jutule. "Kuule, mul tuli veel üks mõte. Joonista õige Soovide puu, kuhu kõik, kes tahavad, saavad oma sõnad kaasa talle anda."

Soovide puu

Inspiratsiooni sain oma kunagisest ühikatoast, kus värvisin terve ukse ja selle lähedsuses olevad kapid enam-vähem samas stiilis. Või pigem oleks hea ja tunduvalt õigem öelda, et selle edasiarendus. Öökull on palju tuusam siin. Ja kõik muu ka.


Hiljem kuulsin, et oli nii palju inimesi, kes tahtsid kirjutada, et lehtedest jäi puudu. Kui alguses sai mõeldud, et ma saan seda Kaja viimasel päeval täiendada ja kõik on okei, siis lõpuks jooksid asjad ikka teistpidi kokku. Kajal lükkus lahkumise päev hoopis varasemaks. Endal oli mul sel hetkel aga koolitus Luual, seega Tallinna manu ei jõudnud ma kohe kuidagi. Meie maja vapper assistent Riina tegi seepeale ise lehti veidi juurde. Lõpptulemus jäi igal juhul selline:

Foto: Riina

Mingi nali oli hiljem veel, aga ma sisu ei mäleta. Lõpp oli igatahes selline "ja Kaupo rikkus ära". Ehk siis:

IDEE: Triin @ värv
TEOSTUS: Kadri @ aed
TÄIENDAS: Riina @ adminn
RIKKUS ÄRA: Kaupo @ värv

Aga Kaupo ei rikkunud tegelikult ära. Ja üldse, mis peamine  Kajale meeldis see üliväga:)

MATERJAL: eriliselt kallis fliistapeet
FORMAAT: midagi A3 lähedast
MÄÄRATLUS: kingitus

Shoppa ägeda ökuliga igast manti siit




laupäev, 24. märts 2012

Priidu kass koos roosa mõmmiga

Priidu kass koos roosa mõmmiga

Juhtus selline lugu, et ühel õhtul keset talve sai istutud Liisiga jälle maha ja arutatud elu-olu. Rääkisin talle, et olen molbertit juba ülitükk aega tahtnud, aga pole sobivat leidnud, üldse üsna väike valik siinmail. Liisil on alati olnud väga lihtne näha ilmselget ja seepärast ta küsiski:
- Oota, aga teil on ju tööl tisler?
- Jaa, on küll.
- Ta võiks ju teha.
- Appikene, miks ma ise selle peale tulnud pole?

Nii palusingi tisler Priitu, et ta meisterdaks mulle molberti. Ta küsis mult veel üle, et mis ajaks peab see valmis olema. Kehitasin õlgu ja vastasin, et no kui ma seni olen ilma hakkama saanud, siis nagu väga kiiret ju pole tegelikult.
- Aga ikkagi ütle mulle mingisugune aeg, mul on niimoodi palju parem.
- Maikuuks siis.
- No jõuab varem.
Suur naeratus.

Jaanuarikuu lõpus oli tal see juba valmis. Minul hämming missugune - nii kiiresti jõudis. Aga küllap oli ka huvitav töö tema jaoks. Igal juhul Priit ütles, et see töö oli klientide hulgas väga populaarne olnud, oldud isegi pildistatud ja puha. Malli võetud või nii. Molbert tuli tõesti uhke, seal saab igasuguseid asendeid panna, nii kuidas ainult endal mugavam on.

Kaja oli nii lahke ja lubas mul aidata selle koju viia. Paigutasime selle talle juba autosse ära ja - auto ei lähe käima! Too päev oli lihtsalt nii külm. Seega tirisime molbertikese jälle välja, viisime sisse tagasi ning läksime ühistranspordiga koju. Kajal oligi peale seda õhtut auto üsna jupp aega rivist väljas, seega palusin Mortenilt abi. Ta oli ka lahke ja aitas. Veebruar oli alanud ja lähenes tasahilju keskpaigale.

Ükspäev Priit tuli minu juurde, alustas ääri-veeri, nagu tal ikka kombeks, et kui ma joonistan, et kas ma siis joonistan ka piltide järgi. Muidugi joonistan, igatpidi joonistan. Piltide järgi on vahel isegi lihtsam, kui inspiratsioon on täielikult nullis, aga joonistada tahaks küll. Priit küsis, kas ta võib mulle siis oma kassist pildi tuua, kas ma ka seda joonistaksin. Muidugi joonistaksin. Aga kindlat aega ei osanud ma küll öelda, millal valmis saab. Mul on alati nii, et tunne peab õige olema - valmis on siis, kui on valmis, pole ju keeruline? Priidul polnud sellest midagi.

Alustada oli natuke raske, tunnetasin endal kuidagi suuremat vastutust kui tavaliselt. Või no mis ma ajan - ma pole oma piltide eest kunagi mingit vastutust enne tundnud. Enne on ikka enda lõbuks töö valmis tehtud ja siis mõeldud, et ohoo, mis ma sellega siis nüüd peale hakkan. Välja arvatud Jänesega. Selle töö puhul jõudsin juba poole peal järeldusele, et see võiks mu õetütre tuppa sobida. Aga Priidu kassi puhul olid lood tõesti teised, võiks ju isegi öelda, et tegu oli esimese tellimustööga või nii.

Igal juhul katsetasin alguses tavalise paberi peal, see peaks mul isegi veel kuskil alles olema. Sellist pulli olen ma üsna harvadel juhtudel teinud, siis kui midagi on vaja täpselt paberi keskele saada või kuidagi täpselt proportsiooni. Mingi hetk jõudsin järeldusele, et mis ma ikka siin pikalt mõtlen, vaja on tegutseda ja päriselt joonistama hakata. Eks pilt sai mingi hetk peaaeegu valmis ja siis ma jälle nokkisin ta kallal - küll vajas kõrvake kohendamist, küll käpake, küll kes-enam-mäletab-mis. Õlipastell on selles mõttes hea, et teda annab igal hetkel muuta paberil, värvid segunevad üldjuhul väga hästi. Sain Priidu kassi koos jänesega peale märtsi selga valmis ja andsin ühel reedesel päeval üle. Alguses ehmusin ära, sest Priit ei öelnud mitte midagi. Küsisin siis, et kas meeldib, vastuseks tuli enesekindel "Muidugi meeldib", mul langes miski sada kilo kergemaks.

MATERJAL: õlipastellid ja pastellpaber
FORMAAT: A4
MÄÄRATLUS: tellimus

reede, 27. jaanuar 2012

Haldjas

Haldjas


Üks ilmselt suurest igavusest alustatud töö Tartus aastal 2010, mis sai valmis 2012 jaanuaris ja hakkas mulle väga meeldima. Seega raamisin ära ja ripub mul siin kodus.


MATERJAL: õlipastellid ja pastellpaber
FORMAAT: A4
MÄÄRATLUS: kodune

neljapäev, 26. mai 2011

Notsu

Notsu
Notsu. 2011




Ühel õhtul tuli jälle tahtmine jooistada ja nii ma siis joonistasin, mis aga torust tuli. Nende värvidega, mis karbist juhuslikult kätte sattusid. Roosade kõrvadega kelmikas mitte üldse notsu moodi Notsu. 

MATERJAL: õlipastell ja pastellpaber
FORMAAT: A4
MÄÄRATLUS: kodutu