Helelilla jänes

Kui ma ülikoolis käisin ja kurikuulsas Geto-ühikas ehk Narva mnt 89 majas elasin, sattus mu toakaaslaseks olema üks hästi armas tüdruk nimega Ketlin. See oli aasta 2008. Ega me väga pikalt koos elanudki, kolisin sinna märtsikuus ja suvel olin enamus ajast Tallinnas. Sügisel saime veel natuke tuba jagada, aga mu toakaaslane leidis armastuse ning kolis ise päriselt Tallinna ära sama aasta lõpus.

Igal juhul Ketlin pidas tollel kevadel oma sünnipäeva ja ta sai kingituseks ühelt sharmantselt noormehelt sellise helelilla jänese koos tosinajao tulipunaste roosidega. Ma sügavalt loodan, et Ketu võtab seda lugu juba suure-suure huumoriga, aga kuna ma ei soovi, et ta mulle mingi päev tänaval a'la kirvega vastu jalutaks, siis jätan detailid enda teada. Nii igaks juhuks.

Igal juhul mu toakaaslane jättis selle jänese koos paljude teiste asjadega minu hoolde. Algul oli suur-suur plaan pikk-kõrvast lahti saada. Kaisu läks müüki. Ei ostnud teda keegi. Nii ta elas seal ühikas koos minuga üsna jupp aega. Siis mul hakkas ükspäev vist igav, millegipärast hakkasin teda joonistama, ajendit ega algusaega enam ei meenu. Nagu ikka alusasin, tegin vahel edasi kui meelde tuli ja tahtmist oli. Pilt vegeteeris samamoodi kui jänes, võiks öelda.

Juhtus selline lugu, et mõlemad mu õed olid üsna samal ajal lapseootel ja ma mõtlesin, et mida siis katsikuteks viia. Aasta oli siis 2010. Suvel olin alustanud ühe mõmmi tikkimist ka. Siis sain aga aru, et ühest tööst on vähe, vaja on ikka kahte. Septembris-oktoobris joonistasingi Jänese lõpuni. Nii saigi mõmmi poisile ja jänes tirtsule. Jänes isiklikult läks pisikesele Mirjamile lõpuks.

Õde meisterdas Jänese pildile raami ümber ja hetkel on joonistus leidnud nende kodus Thea Liisi toa seinal kenasti oma koha koos veel ühe teise pildi-jänesega. Lisaks on veel üks pisike roosa jänku ja üks lilla jänku ja siis veel üks tohutu suur JÄNES. Ainult et tiigrid söövad ju kõik jänesed ära kui nad kokku peaks puutuma...

MATERJAL: värvilised pliiatsid ja eriliselt tavaline joonistuspaber
FORMAAT: väiksem kui A3
MÄÄRATLUS: kingitus

Reet

See pidi polema ühe Raiko foto järgi joonistatud. Ma mäletan seda õhtut. Veel mäletan. Olin suhteliselt äsja kolinud Narva mnt tolle aja kõige koledamasse ja ühtlasi ka kõige odavamasse ühikasse nimega Geto. Mina kutsusin teda vähemasti nii, ma ei oska kommenteerida, kas see oli mingi üldtunnutatud väljend selle maja kohta või ei. Igal juhul aasta oli 2008.

Igal juhul läksime Under Ground'i ehk UG'sse istuma koos oma uute tuttavatega. Seal oli mu toakaaslane Ketlin, siis Raiko ja Mattias. Seltskonda sattus ka veel üks Reet, ma ei mäleta kust ta tuli, aga mäletan, et ta plaanis minna suvel SouthWesterniga USA'sse raamatuid müüma. Ja tal oli punane sall. Ja tumedad juuksed.

Olin ise ka hiljuti sellel sebimisvestlusel käinud koos oma eelmise toakaaslase Reelikaga. Selline kogemuste püüdmise teema rohkem. Lähed Ameerikasse, sulle tehakse hullult koolitusi, siis määratakse mingi piirkond, mille pead läbi töötama. Ah jaa, nagu aru sain, siis ööbimise pead ise leidma, kes siis kuidas. Suve lõpu poole hakkad oma saadud tellimusi täitma ning raamatuid laiali vedama. Raamatud on jõhralt paksud ja õpetavad ameeriklasi õppematerjalist arus saama. Selline lugu.

Aga mu pilt sai valmis aastal 2010 ja ootab õiget kohta.

MAETRJAL: värvilised pliiatsid ja eriliselt tavaline joonistuspaber
FORMAAT: A3
MÄÄRATLUS: kodutu