Juhtus selline lugu, et ühel õhtul keset talve sai istutud Liisiga jälle maha ja arutatud elu-olu. Rääkisin talle, et olen molbertit juba ülitükk aega tahtnud, aga pole sobivat leidnud, üldse üsna väike valik siinmail. Liisil on alati olnud väga lihtne näha ilmselget ja seepärast ta küsiski:
- Oota, aga teil on ju tööl tisler?- Jaa, on küll.
- Ta võiks ju teha.
- Appikene, miks ma ise selle peale tulnud pole?
Nii palusingi tisler Priitu, et ta meisterdaks mulle molberti. Ta küsis mult veel üle, et mis ajaks peab see valmis olema. Kehitasin õlgu ja vastasin, et no kui ma seni olen ilma hakkama saanud, siis nagu väga kiiret ju pole tegelikult.
- Aga ikkagi ütle mulle mingisugune aeg, mul on niimoodi palju parem.
- Maikuuks siis.
- No jõuab varem.
Suur naeratus.
Kaja oli nii lahke ja lubas mul aidata selle koju viia. Paigutasime selle talle juba autosse ära ja - auto ei lähe käima! Too päev oli lihtsalt nii külm. Seega tirisime molbertikese jälle välja, viisime sisse tagasi ning läksime ühistranspordiga koju. Kajal oligi peale seda õhtut auto üsna jupp aega rivist väljas, seega palusin Mortenilt abi. Ta oli ka lahke ja aitas. Veebruar oli alanud ja lähenes tasahilju keskpaigale.
Ükspäev Priit tuli minu juurde, alustas ääri-veeri, nagu tal ikka kombeks, et kui ma joonistan, et kas ma siis joonistan ka piltide järgi. Muidugi joonistan, igatpidi joonistan. Piltide järgi on vahel isegi lihtsam, kui inspiratsioon on täielikult nullis, aga joonistada tahaks küll. Priit küsis, kas ta võib mulle siis oma kassist pildi tuua, kas ma ka seda joonistaksin. Muidugi joonistaksin. Aga kindlat aega ei osanud ma küll öelda, millal valmis saab. Mul on alati nii, et tunne peab õige olema - valmis on siis, kui on valmis, pole ju keeruline? Priidul polnud sellest midagi.
Alustada oli natuke raske, tunnetasin endal kuidagi suuremat vastutust kui tavaliselt. Või no mis ma ajan - ma pole oma piltide eest kunagi mingit vastutust enne tundnud. Enne on ikka enda lõbuks töö valmis tehtud ja siis mõeldud, et ohoo, mis ma sellega siis nüüd peale hakkan. Välja arvatud Jänesega. Selle töö puhul jõudsin juba poole peal järeldusele, et see võiks mu õetütre tuppa sobida. Aga Priidu kassi puhul olid lood tõesti teised, võiks ju isegi öelda, et tegu oli esimese tellimustööga või nii.
Igal juhul katsetasin alguses tavalise paberi peal, see peaks mul isegi veel kuskil alles olema. Sellist pulli olen ma üsna harvadel juhtudel teinud, siis kui midagi on vaja täpselt paberi keskele saada või kuidagi täpselt proportsiooni. Mingi hetk jõudsin järeldusele, et mis ma ikka siin pikalt mõtlen, vaja on tegutseda ja päriselt joonistama hakata. Eks pilt sai mingi hetk peaaeegu valmis ja siis ma jälle nokkisin ta kallal - küll vajas kõrvake kohendamist, küll käpake, küll kes-enam-mäletab-mis. Õlipastell on selles mõttes hea, et teda annab igal hetkel muuta paberil, värvid segunevad üldjuhul väga hästi. Sain Priidu kassi koos jänesega peale märtsi selga valmis ja andsin ühel reedesel päeval üle. Alguses ehmusin ära, sest Priit ei öelnud mitte midagi. Küsisin siis, et kas meeldib, vastuseks tuli enesekindel "Muidugi meeldib", mul langes miski sada kilo kergemaks.
FORMAAT: A4
MÄÄRATLUS: tellimus
