Vanaema mälestused

Teine suurem asi, mille kallal olen sel aastal tegutsenud, on minu vanaema Vilhelmine mälestuste raamat. Ta kirjutas kolm kaustikutäit meenutusi, millest olin selle kevadeni lugeda saanud vaid viimast. Selle trükkisin ma sisse juba oma kümme aastat tagasi. Kaks esimest kladet olid aga meie pere jaoks tükk aega kadunud.

Käesoleval aastal 2013 oli Vilhelmine 100. sünniaastapäev, sellega seoses kerkis see küsimus taas päevakorda - kus on kaks esimest? Merlel oli siin mõned aastad tagasi suur sugupuu uurimine käsil, ta käis kõik lähemad ja kaugemad läbi ning tema abikaasa tegi muudkui uusi ülesvõtteid. Ühesõnaga, materjali, mis ootab läbitöötamist, on kuhjaga, ilmselt jätkub seda järgmiseks sajandiks piisavalt.  Ehkki mu lootused ei olnud teab mis kõrged, palusin Merlel siiski oma failid läbi vaadata. Vahel aga siiski juhtub nõnda, et sa saad seda, mida oled küsinud - need kaks esimest kladet olid samuti Olevil teiste asjade hulgas üles pildistatud. Originaaltekstid olid olnud Lehte käes.

Ehkki näpud jäid trükkimisest vahepeal kole kangeks, on seda kõike olnud enam kui huvitav üles kirjutada. Hämmastav on lugeda 1920ndate noorte elust, aga ka sellest, mida tegelikult sõda tavainimese jaoks tähendab. Ajalootunnis kirjeldatakse ju enamasti siiski poliitilisi ajendeid, palju mehi sõtta läks, palju neid langes ning antakse lühidalt edasi saavutatud tulemused. Mida aga tähendab kui armastud abikaasa arreteeritakse absurdsetel põhjustel, sind küüditatakse ja kuidas seejärel Siberi eluga kohaneda, jääb tihtipeale selgusetuks. Mõneti trööstitu on arusaam kuivõrd paljud eestlased olid seal kaugel maal jõudnud endale üles ehitada uue elu, elati hästi, kuid ometi nad otsustasid sellest kõigest loobuda - hing ihkas tagasi tulla oma sünnimaale; paraku ees ei oodanud aga mitte roosiaed.

Tundub siiski, et see ei jää ainsaks eksemplariks. 

MATERJAL: India kästiööpaber, veluurpaber, koopiapaber, 3 mm köitmispapp, kartong, niit, nahk
FORMAAT: A5
MÄÄRATLUS: erakogu

Remont: korstnajalg

Minu praeguse aja hobiks on remondi tegemine, millega alustasin küll tegelikult juba vist märtsis. Aga nagu ikka, asjad venivad mõeldust ja arvatust tunduvalt pikemale. Nii ka see. Alustasin nimelt korstnajalast, plaan oli lahtine värv pealt ära saada ning uus asemele. Türkiissinine, ostsin isegi värvi ära. Paraku peale mõneajalist tegutsemist selle kallal jõudsin järeldusele, et vaja läheb natuke kapitaalsemat pealehakkamist. Nimelt tuli see värv kohati koos krohviga.

26. märts 2013

26. märts 2013

Koputasin siis terve selle jala läbi, tolmu oli muidugi maa ja ilm täis. Puhastasin vuugid ~1cm ulatuses, et uus täide panna, lihvisin nagu segane kive muudkui puhtamaks ja puhtamaks ning ühtlasi avastasin, et neli kivi olid totaalselt lahti. Õnneks vaid üks oli selline, mis omas kortnajala silmis väärtust ja teised ta peal püsisid kenasti. Ülejäänud kolm olid juurdeehituse raames laotud ja kõlkusid seal lae all, ilmselt üksnes krohvi toel.

16. mai 2013

 Sigridi abiga sain ka 25 kg ahjusegu kotid koju toodud, käe otsas mõeldamatu tassimine. Autoga vurada oli see-eest rohkem kui meeldiv. Lumi oli maas, kui tõime. Ema tõi kelgu, pani selle ukse taha ootele ning niiviisi kelgu abiga saime korteri juurde. Üksnes kaks astet trepist ja kolm sammu tuppa tuli endal minna.

Ükspäev tuli mul loomulikult lihtsalt geniaalne mõte korraldada nö talgud, kuupäeva valisin muidugi selle järgi kunas Sigridil graafikujärgselt vaba on ning hakkasime koos vuuke täitma. Söötsin tal kõhu täis enne ja hakkasime pihta. Kahekesi oli palju ladusam teha, Sigrid tegi üht poolt ja mina teist. Kella neljaks oli kõik juba valmis hoolimata sellest, et Sigrid jäi esialgsest rongist maha ja jõudis seetõttu kohale kella 11. ajal.

16. mai 2013

Minu poolele jäid ka need loksuvate kividega kohad, ülemine oli ikka päris tüütu tegemine, otsi muudkui kive, mis mahkusid. Muidugi ühelt koolituselt saadud kõva Gardena prits ütles ka enne veel üles. Kah mul kvaliteet. Igal juhul, Sigrid kiirustas rongile ja mina veel mõnda aega möllasin oma kividega edasi, ka selle sain tehtud.

Allesjäänud krohvi kruntisin üle ning lükkasin värvi peale. Lihvisin veelkord kivid kergelt üle, et eemaldada üleliigne ahjusegu, mida siis vuugitäiteks olime kasutanud. Ega ma ei tea, kas kasutasime õiget asja või mitte, aga poest anti kätte ja kui see veel aasta pärast püsib, siis on hää küll.

Uurisin ka krohvimise kohta, kuidas see käib ja kas ma sellega ka toime tuleksin. Kalju rääkis mu selles osas küll ümber, ütles, et seda peab ikka oskama visata ja kui ei oska, võivad kõik seinad seda täis olla. Seega loobusin sellest mõttest. Minu jaoks oli muidugi halenaljakas see, et kui olin oma kive juba terve kuu siledamaks igal õhtul nühkinud, teatas ema, et see kohe kindlasti peab krohvi alla saama. Ja-jah.

Eile õhtul jõudsin aga sinna maale, et võtsin külmkapist munad,  eraldasin munavalge kollasest ning tõmbasin kivid selle esimese poolega üle. Kokku läks 9 tükki. Mune siis. Järgmisel päeval tegin praekartuleid rohke munaga, huvitav küll miks. Korstnajalg tuli aga ikka väga ilus ja läikiv. Vähemalt üks osa remondist on valmis ja rohkem ma seda kohe mitte ei puutu!

01. juuli 2013.

Päkapiku-tikand

 

Aega võttis nii umbes kümme aastat, aga asja sai - ma loodan vähemalt. Muidugi viimistlemises ma pole kuigi tugev, võiks öelda, lausa ääretult laisk, aga mul on hetkel sellest ükspuha. Kui peaks  närima hakkama, eks võtan miskit ette.

Pistsin talle ülesse otsa ema soojal soovitusel toeks orhideepulga ja riide vahele omakorda papitüki. Viimast saab vajadusel ära võtta. Veetis mul 2012 aasta detsembrikuus rõõmsasti seina peal aega ja nüüd ootab järgmist talve.

MATERJAL: juteriie, mulinee, villane riie, kotiriie, papp, orhideepulk, nööbid, niit
FORMAAT: midagi A3 lähedast
MÄÄRATLUS: tegija valduses