Teine suurem asi, mille kallal olen sel aastal tegutsenud, on minu vanaema
Vilhelmine mälestuste raamat. Ta kirjutas kolm kaustikutäit meenutusi, millest
olin selle kevadeni lugeda saanud vaid viimast. Selle trükkisin ma sisse juba
oma kümme aastat tagasi. Kaks esimest kladet olid aga meie pere jaoks tükk aega
kadunud.
Käesoleval aastal 2013 oli Vilhelmine 100. sünniaastapäev, sellega seoses
kerkis see küsimus taas päevakorda - kus on kaks esimest? Merlel oli siin mõned
aastad tagasi suur sugupuu uurimine käsil, ta käis kõik lähemad ja kaugemad
läbi ning tema abikaasa tegi muudkui uusi ülesvõtteid. Ühesõnaga, materjali,
mis ootab läbitöötamist, on kuhjaga, ilmselt jätkub seda järgmiseks sajandiks
piisavalt. Ehkki mu lootused ei olnud teab mis kõrged, palusin Merlel
siiski oma failid läbi vaadata. Vahel aga siiski juhtub nõnda, et sa saad seda,
mida oled küsinud - need kaks esimest kladet olid samuti Olevil teiste asjade
hulgas üles pildistatud. Originaaltekstid olid olnud Lehte käes.
Ehkki näpud jäid trükkimisest vahepeal kole kangeks, on seda kõike olnud
enam kui huvitav üles kirjutada. Hämmastav on lugeda 1920ndate noorte elust,
aga ka sellest, mida tegelikult sõda tavainimese jaoks tähendab. Ajalootunnis
kirjeldatakse ju enamasti siiski poliitilisi ajendeid, palju mehi sõtta läks,
palju neid langes ning antakse lühidalt edasi saavutatud tulemused. Mida
aga tähendab kui armastud abikaasa arreteeritakse absurdsetel põhjustel, sind
küüditatakse ja kuidas seejärel Siberi eluga kohaneda, jääb tihtipeale selgusetuks. Mõneti trööstitu on
arusaam kuivõrd paljud eestlased olid seal kaugel maal jõudnud endale üles
ehitada uue elu, elati hästi, kuid ometi nad otsustasid sellest kõigest loobuda - hing ihkas tagasi tulla oma sünnimaale; paraku ees ei oodanud aga mitte roosiaed.
Tundub siiski, et see ei jää ainsaks eksemplariks.
MATERJAL: India kästiööpaber, veluurpaber, koopiapaber, 3 mm köitmispapp,
kartong, niit, nahk
FORMAAT: A5
MÄÄRATLUS: erakogu